Valge Vesiroos

2024 Autor: Gavin MacAdam | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-16 13:39

Valge vesiroos on üks perekonna taimedest, mida nimetatakse vesiroosideks, ladina keeles kõlab selle taime nimi järgmiselt: Nymphea alba L. Mis puutub valge vesiroosi perekonna enda nimesse, siis ladina keeles on see järgmine: Nymphacaceae Salisb.

Valgete vesirooside kirjeldus

Valget vesiroosi tuntakse ka järgmiste populaarsete nimede all: valge vesiroos, adalen, balabolka, veevalaja, valged kanad, vesivärv, vesimoon, veekaaslane, ülejõud, lchatte sap ja suur lapushnik. Valge vesiroos on mitmeaastane rohtse risoomiga veetüveta taim, millel on ujuvad juured. Selle taime risoom hiilib, sellisest risoomist lahkuvad ümarad lehed, millel on sügav südamekujuline alus. Samuti väljuvad risoomist ka üsna pikad jalgrattad, mis kannavad üksikuid ilusaid valgete toonidega maalitud lilli. Sellised lilled hõljuvad veepinnal, nad on nõrgalt lõhnavad ja neile antakse neljaleheline roheline tass ja valged kroonlehed. Valgete vesirooside tolmukad on arvukad, samal ajal kui emane häbimärgistus on jagatud ja särav. Selle taime viljad on marjakujulised, kerakujulised, küpsevad vee all ja muutuvad roheliseks.

Valge vesiroosi õitsemine langeb ajavahemikku juunist juulini. Looduslikes tingimustes leidub seda taime Venemaa Euroopa osa territooriumil, välja arvatud ainult Arktika, Krimmis, Põhja -Kaukaasias, Ida -Taga -Kaukaasias, Valgevenes, Uuralites ja lõunaosas. Siberi. Kasvamiseks eelistab see taim seisvat ja aeglaselt voolavat vett: järvi, tiike ja jõelahte.

Valge vesiroosi raviomaduste kirjeldus

Valgel vesiroosil on väga väärtuslikud raviomadused. Selliste raviomaduste olemasolu tuleks seletada tanniinide, tärklise, nümfüüri alkaloidi sisaldusega selle taime koostises, lehtedes aga oksaalhapet, flavonoide ning kardenoliidi, nümfaliini, kaempferoolglükosiidi ja kvertsetiini flavonoide lille kroonlehtedes. Valge vesiroosi seemned sisaldavad rasvast õli, tärklist ja tanniine.

Meditsiinilistel eesmärkidel on soovitatav kasutada selle taime juurtega lilli, lehti ja risoome. Valge vesiroosi juured ja risoomid tuleks koristada sügisperioodil ning lehed ja õied koristatakse juunist juulini.

Selle taime lilledel on uinutav, rahustav, valuvaigistav, palavikuvastane ja pehmendav toime. Mis puutub traditsioonilisse meditsiini, siis siin on väga levinud valge vesiroosi õite põhjal valmistatud infusioon. Sellist infusiooni tuleks kasutada väärtusliku palavikuvastase ainena, rahustina sugunäärmete liigse aktiivsuse korral, mis viitab eelkõige valulikele heitmetele. Lisaks kasutatakse selle taime lillede infusiooni ka patsientide janu kustutamiseks.

Valgete vesirooside õite infusiooni soovitatakse kasutada ka unetuse korral rahustina ja väga väärtusliku uinutina. Selle taime juurtel ja risoomidel põhinevad preparaadid aitavad vähendada nahas esinevaid põletikulisi protsesse. Purustatud kujul kasutatakse valge vesiroosi juuri ja risoome väga väärtusliku välise häirena, mis oma toimelt sarnaneb väga sinepplaastritega. Juuste väljalangemise vastases võitluses on soovitatav õlles kasutada selle taime juurte keetmist: selle keetmisega peaksite regulaarselt juukseid pesema.