Coopmanni Euonymus

2024 Autor: Gavin MacAdam | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-16 13:39

Euonymus koopmanni (lat. Euonymus koopmanni) - dekoratiivne põõsas; perekonna Euonymus perekonna Euonymus esindaja. Looduses leidub seda põõsastes ja puude (täpsemalt kreeka pähklite) põimimisel, sügavates mäekurudes, jõeorgudes, jugade lähedal ja Kesk -Aasia ja Hiina metsade võrade all.

Huvitavaid fakte

Üks huvitavamaid ja haruldasemaid liike, eelistades varjulisi alasid. Kaasaegses taimestikus näeb Koopmanni euonymus välja väga eksootiline ja see pole üllatav, sest taim on reliikvialiik. Ja vaatamata kliimamuutustele, erinevalt teistest väljasurnud liikidest, jäi Koopmanni euonymus ellu ja rõõmustab jätkuvalt oma ilu ja ainulaadsusega. Praegu tehakse aktiivseid samme vaadeldavate liikide kultuurile viimiseks, kuna taimede populatsioon on metsade hävitamise tõttu oluliselt vähenenud.

Kultuuri tunnused

Koopmanni euonymus on madala kasvuga kuni 100 cm kõrgune igihaljas põõsas, mis on võimeline moodustama pikki roomavaid ripsmeid, mis pinnasega kokkupuutel kergesti juurduvad, moodustades samal ajal tõusvaid võrseid. Varred on mitmetahulised, soonilised, mõnikord varustatud kitsaste tiibadega. Lehed on tumerohelised, nahkjad, sirgjoonelised või kitsad lantsetaadid, väljast läikivad, altpoolt glamuursed, serva ääres kergelt kõverdunud, kuni 7 cm pikad. Lilled on silmapaistmatud, üksikud või kogutud 2-3 tükki õisikuteks, istuge pikkadel varsidel.

Viljad on roosakasvärvilised neljasagalised karbid, mis on varustatud kitsaste tiibadega. Koopmanni euonymus õitseb mais - juunis, viljad valmivad juulis - augustis. Kesk -Venemaal valmivad viljad harva, kuid soojemates piirkondades pole see võime kadunud. Õitsemine algab kolmandal aastal pärast istutamist (me räägime kultuurilistest isenditest). Koopmanni euonymus paljuneb nii seemnete kui ka vegetatiivsete meetoditega. Parimaid tulemusi annab sügisene külv ning paljunemine järglaste ja kihilisuse abil.

Maandumisomadused

Coopmanni euonymus seemikud on kõige parem osta ajaprooviga aiapuukoolides. Soovitav on neid istutada varakevadel (enne mahlavoolu algust). Istutusauk valmistatakse ette sügisel või vähemalt kaks nädalat enne kavandatud istutamist. Auk peaks olema kaks korda suurem kui seemiku juurestik; tihendatud ja raskete muldade juuresolekul lisage drenaažikihi alla veel 15 cm. Drenaažiks sobivad veeris, purustatud tellis või hästi pestud jõeliiv.

Pärast seemiku istutamist tihendatakse muld, jätmata õhutaskuid, ja kastetakse rikkalikult. Seemikud hakkavad mõne nädala pärast kasvama, kui seda ei juhtunud, siis istutamise ajal ei järgitud teatavaid reegleid või taimed ei saanud nõuetekohast hooldust. Edukaks ellujäämiseks pakuvad nad süstemaatilist ja mõõdukat kastmist ning umbrohutõrjet. Niipea, kui taimed juurduvad, väheneb kastmiste arv, kuid samal ajal ei lasta noore põõsa jalamil oleval pinnasel kuivada.

Kasvutingimused

Erinevalt teistest perekonna liikmetest eelistab Koopmanni euonymus varjulisi alasid, see ei talu otsest päikesevalgust. Muld peaks olema parasniiske, kuivendatud, lahtine, viljakas (see on kõige olulisem tingimus), kergelt happeline või neutraalne. Mulla toitainete sisaldust saate suurendada komposti ja mineraalväetistega. Koopmanni euonymus ei võta vastu vettinud, soolaseid ja raskeid savimuldasid. Viimasel juhul on kasvatamine võimalik, kuid kvaliteetse drenaaži korraldamisega.

Haigused ja kahjurid ning kuidas nendega toime tulla

Koopmanni euonymus on kahjurite ja haiguste poolt kahjustatav ning nendega võitlemine on mõnikord väga raske. Selle vältimiseks on oluline võtta kõik meetmed õigeaegselt. Erilist tähelepanu tuleks pöörata põõsastele aprillis, mais ja juunis, samal ajal viiakse läbi süstemaatiline ennetav ravi. Kerge kahjustuse korral eemaldatakse haiged võrsed ja põõsad pihustatakse kemikaalidega. Kahjurite leidmisel ei ole vaja võrseid lõigata, vastsed või putukad eemaldatakse käsitsi või töödeldakse.

Jahukaste peetakse igat tüüpi euonüümi kõige ohtlikumaks haiguseks; see avaldub lehtedel hallikaspruuni või valge õitsemisena. Kui sekkumine pole õigeaegne, muutuvad lehed kollaseks ja kukuvad seejärel maha, sageli viib haigus täieliku surmani. Jahukaste vältimiseks pihustatakse taimi varakevadel seenevastaste ainetega. Kahjurite hulgas tuleb märkida ämbliknäärmeid, katlakivi putukaid ja lehetäisid. Insektitsiidid on nende vastu tõhusad.