Ma Ei Vaja Türgi Kallast

2024 Autor: Gavin MacAdam | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-16 13:39

Võõrast päikest pole, siin läks Mihhail Isakovski patriotismiga liiale. Päike meie sinise planeedi pea kohal on üks. Ja Türgi ranniku ja Aafrika kohta olen temaga nõus. Muidugi, tänapäeval, kui iga venelane saab maailma oma silmaga näha ilma tarbetute probleemideta ja väikese grupi "vääriliste" kodanike tähelepanelikult oma isikule, ei tasu end sellisest kognitiivsest naudingust ilma jätta. Lõppude lõpuks aitab ainult teie enda kogemus teha õiget valikut. Lõpuks andis Looja, olles loonud inimese, täiesti tasuta talle vett ja maad. Ja piirid ja sõjad nende avatud ruumide jaoks mõtles välja mees ise

Kimbud lapsepõlvest

Kui ma olin laps, ei olnud meil suveresidentsi. Naabripoiss kinkis mulle pärast pühapäevaseid visiite koos vanematega nende kuue aakri suurusele maa -aiale tagasihoidlike lillekimpudega. Neid ei kutsutud tol ajal dachadeks. Lillede lõhn ei olnud nagu meie maja sisehoovis asuva lillepeenra lõhn, mille eest ise hoolitsesime. Temas oli rohkem värskust ja vabaduse tunnet.

Vaadates naabreid (või meenutasid end talupojajuured), otsustasid mu vanemad võtta kuus aakrit (nad ei andnud siis rohkem) ja istutasid köögivilju, maitsetaimi ja peenra maasikaid. Kuna olin väga kodune laps, ei meeldinud mulle pioneerilaagrites käia. Tegelikult olin seal vaid korra, kuid üksinduse ja hüljatuse tunne, mida seal kogesin, jäi mällu kogu eluks. Seetõttu olin oma vanemate uue soetuse üle väga õnnelik ja olin valmis peenraid rohima hommikust õhtuni, kuni nad mind pioneerilaagrisse ei saatnud.

Teine tuleb maale

Naasmine külasse, maale juhtus siis, kui nende endi lapsed kasvasid suuremaks ja vaba aega oli rohkem. Nüüd ei vaheta ma oma inetut maja külas ei Türgi ranniku ega Maldiivide vastu.

Noored ei jaga minu seisukohti maa kohta, kuid tulevad perioodiliselt õhtustele koosviibimistele lõkke äärde koos kebabide ja õllega. Samal ajal niidetakse muru, et vähemalt tualetti pääseda ilma kutsumata madu peale astumata. Mõnikord hiilivad sisse sellised mustad ja nobedad rästikud. Külas on nad rahulikud: sajast siseõuest seisab viisteist kuni kakskümmend protsenti laudadega akende ja ustega, köögiviljaaedadega, mis on umbrohu ja nõgesega kasvanud. Külas talvitub maksimaalselt kümme jardi. Ülejäänud on hooajalised suvised elanikud.

Meie küla eelis on ummikseis. Lähimat küla, kus on postkontor, põhikool ja tilluke pood, eraldab kümme kilomeetrit pinnasteed, mida mööda iga auto poriseid teid ei läbi. Ja teisel pool küla on Altai territooriumi mäed ja mööda mägesid jooksev jõgi. Seetõttu ei tule meie juurde peaaegu kunagi "suvalisi" inimesi ja kui keegi ilmub, eristatakse neid kohe "omadest".

Selle asukoha tõttu lukustavad küla inimesed linna suundudes oma uksed, pannes võtme sinna "vaiba alla" või riputades selle veranda ukseraamile. Asju ei veeta talveks linna. Nad lihtsalt panid laudadele madratsid, tekid, padjad, et hiired talvel ei näriks. Selline on omaette kommunistlik paradiis kaua kannatanud riigis.

Mis küla köidab

Tänapäeval on Türgi rannik venelaste jaoks populaarne puhkusekoht. Inimesed käivad seal meres ujumas, üllatavad sõpru pronkspruuniga, tutvuvad kultuuriga, mis erineb meie omast, näevad õpikute ja raamatute piltidelt tuttavaid vaatamisväärsusi. Nad lähevad seitsmeks või neljateistkümneks päevaks ja naasevad siis koju ning mõistavad, et siin maailmas pole midagi paremat kui "nende maja katus".

Olgu maja katused ja "kõik mugavused" sisehoovis inetud; tee libiseb pärast vihma ja tirib auto kraavi; kuid kui veetlev on dachade ja külade õhk ning avarused on tohutud ja maalilised.